Koos aastaga 2012 lõpevad ka minu
sissekanded blogisse.
Oma esimeses postituses kirjutasin, et vajan
oma elus drastilist muutust.
Ma sain selle! Ja veel millise!!!
See ei ole seotud ei Soome kolimisega ega
seal hakkamasaamisega, vaid minu isikliku eluga. Kuna ma sellest blogis
kirjutada ei kavatse, siis tundub kogu edaspidine kirjutatu otsekui pettusena,
sest ma ei kirjutaks täielikku tõtt.
Seega sulgen oma blogi uksed edaspidisteks
sissekanneteks.
Võibolla mitte küll igaveseks, aga
paariks-kolmeks-neljaks aastaks küll.
Avan uksed jälle siis, kui on Eestisse
tagasikolimise teema päevakorda tuleb...
Võibolla annan siis lühida ülevaate ka
sellest, mis juhtunud on...
NB! Lapsega on kõik korras, tema kasvab
mühinal, 17 nädalat juba suur ja madistab ringi ka ;) Kõhu pealt katsudes ei
tunne, aga mina tunnen. Tüdrukute jaoks on tegemist vennaga, sest neil kummalgi
on ju juba õde! Siis on ju elementaarne, et nüüd peab kõhus venna olema ;)
Kokkuvõttes võin ma tõdeda, et Soome
kolimine ja seal hakkamasaamine ei olegi nii hull kunst, kui esialgu ette kujutasin.
Hea tahtmise korral on vägagi palju
võimalik.
Kui keegi plaanib kolida mõttega, et kõik
kantakse kandikul kätte, siis sellise mõttega võib vabalt kolimata jätta.
Kandikul ei tooda midagi, iga saavutuse nimel on vaja vaeva näha.
Kes muidugi mida saavutuseks peab.
Mind isiklikult rõõmustasid näiteks sellised
pisiasjad, kui keelekursusel klassi parima testitulemuse sain...või kui
YKI-testis maksimum tulemuse tegin...või kui turvatöötaja ametikoha sain
jne.jne
Step by step – teate ju küll ;)
Et blogi nüüd väga kurva lõpuga puhkama ei
läheks, siis natuke ka meie jõulutegemistest ja viimased pildid.
Eestisse sõitsime niisiis 19.detsemberil
kella 08:00 laevaga, mis tähendas seda,
et äratus oli kell 03:00 öösel. Või siis hommikul...Tüdrukud said tunnike kauem
magada, nemad ju süüa ei vaarita ja asju autosse ei pakkinud ;)
Tüdrukud olid sõidust nii ärevuses, et ei
saanud eelmisel õhtul magamagi jääda – Eestisse sõit ju ikkagi ootas !!
Novembris Eestis ei käinud, seega oli see ootusärevus täitsa mõistetav.
Kell 4:30 oli start Helsingi poole.
Nagu arvata oli, siis tüdrukud norisesid
autos terve tee. Oleks võinud ise ka noriseda, aga millegipärast und ei tulnud.
Uni tuli alles laevas. Kuna istumiskohti praktiliselt polnud, siis pikutasin
põrandal maas ja tukkusin, koos kümnete teistega. Noh, nagu tõeline Kalevipoeg.
Ütleme siis pigem Lindatütar ;) Varem olin ma neid pikutavaid/puhkavaid
reisijaid lihtsalt vaadanud ja mööda kõndinud, nüüd olin üks nende seast ;)
Jõulueelsed päevad möödusid kiiresti. Ei
mäletagi, mis sai tehtud päevadel enne 23.detsembrit...
Vist suurt midagi.
23.detsember on meie peres see päev, kui
küpsetatakse-kaunistatakse piparkooke, kui tuuakse-ehitakse kuusk ja kui
jõuluvana öösel kuuse alla kingitused toob.See on alati selline teguderohke
päev. Mõnikord küpsetame piparkooke juba ka 22.detsembril ja kaunistame siis
23, aga sel aastal jäi kõik sama päeva
peale.
Võib täitsa tõdeda, et pikk ja väsitav päev
oli :)
Hommik oli niisiis piparkookide küpsetamise
aeg. Me küpsetamisega eriti tagasi ei hoidnud, varutud oli 5 pakki taigent.
Töö võib alata
Käib töö ja vile koos :)
Töö hakkab vaikselt lõppema :)
Ma igal aastal unustan, KUI palju siis ostma
peaks ja mis see norm-kogus oleks. Sellelgi aastal sai mõnusalt üle ostetud.
Tüdrukud asjatasid selle taigna kallal umbes pool tundi, siis oli nende mõõt
täis. Ära suutsid küpsetada ühe taigna. Kellele need ülejäänud 4 pakki jäid, ei
pea vist pikalt arvama?! :D
Vahepeal tegime küpsetamisse väikse pausi ja
käisime metsas kuuske toomas. See oli õigustatud paus, vastasel juhul oleks
ennast peast ogaraks küpsetanud ;)
Väsitav ka ju see otsimine...
...ja lumes sumpamine ka!
Kuuse otsimine ja selle õige puu leidmine
võttis ikka päris korralikult aega! Õues oli väheke vilu ka, ikkagi üle 10
kraadi oli külma. Minu jaoks on see juba tõeline pakane :D
Pika otsimise peale sai kuusepuuke ikka
leitud ;)
Tagasi koju jõudes, läks jälle
küpsetamiseks. Kes ehtis kuuske, kes küpsetas, eksole ;)
Ööl vastu jõululaupäeva, oh imede-ime,
murdis jõuluvana meie korterisse ja tõi kuuse alla kingitusi :D
Päkapikud olid ka lahedad sepad ja viisid
hommikuks pooled kingitused kuhugi peitu, et tüdrukutel hommikul seda
käristamist liiga palju ei oleks. Kui sada asja korraga on, siis ei tea mida
võtta ja millega mängida. Päeva jooksul olid päkapikud peidetud kingitused
kuuse alla tagasi toonud, et tüdrukutel õhtul koju jõudes ka midagi avada oleks
;)
Da-da-daa
Õed Päkad :)
Tõesti suured tüdrukud juba ;)
Päeval käisime tüdrukutega talu juures ja
viisime kitsedele süüa. Olen sellest varem vist juba ka kirjutanud, et meil
seal Abbil oma kitsed. Käivad õunapuude all õunu otsimas ja metsatukas magamas.
Igal aastal söövad kirsid ka ära, aga olen endiselt liga laisk, et võrk ümber
toppida. Ühel aastal sõid noored sarapuud sedasi ära nagu oleks hekki lõigatud
:D Ilusti-korralikult samalt kõrguselt. Suvel lasime nendest rootsudest
niidukiga üle, nüüd selle koha peal enam sarapuid ei ole ;)
Aga ikkagi – MEIE kitsed :)
Traditsiooniliselt istume jõululaupäeval
minu vanemate juures. Kõik õed-vennad ja nende lapsed on koos. Päris hea hulk
rahvast ;) Seda ei pea vist mainima, et jõulutoidu pugimine käis kohe mitmel
rindel, mul siis kahel rindel ja väsimatult :D:D
Kingitustega ei hakka eputama, aga
toodi/kingiti väga vingeid ja lahedaid asju. Meie ise panustasime palju puidust
toiduasjade (kööki neile), üleüldiselt puidust mänguasjade peale, käelise
tegevuse peale ja lisaks Eesti koolis vajalike raamatute peale a la “Kunksmoor”, “Nublu” ja selliste peale. Noh,
mida kodus veel olemas ei olnud ;)
Rahulikud jõulud olid, nagu alati ;) Õhtul, enne koju minemist, käisime
tüdrukutega surnuaialt ka läbi ja viisime vanaema hauale küünla. Kui ma
tavaliselt seisan ja ajan vanaemaga törtsu juttu ka, siis sel korral oli nii
külm ja tüdrukud oleks ka mind vist, kui napakat vaadanud :)
Eks lähen lobisen mõnel teisel päeval ;)
Üleeile ja eile käisin ja nostalgitsesin
talu juures. Lihtsalt jalutasin ja tegin paar klõpsu. Sel korral jõudsin isegi
kitsedest paar pilti klõbistada. Jooksid just oma metsatukast ära, kui ma nende
poole tuterdasin. Kui nägin, et nemad
jooksma hakkasid, siis tegin sama, et põllu serva jõuda ja mingidki kaadrit
saada. Jep, mõned kaadrid sain, aga nalja sain ka. Hakkasin üle kraavi hüppama,
aga tänu lume paksusele ei osanud kraavi laiust õigesti hinnata ja hüppasin
kraavi. Mille tulemusena jalad märjaks said (lume alt on maapind külmumata ja
maa on täiesti märgi, loomulikult ka kraav) ja ise kõhuli maha kukkusin.
Fotokat suutsin õnneks sellest lumest säästa ;) Tegelt see olukord oli päris
naljakas.
Ise ei jõudnud ennast muidugi ära kiruda, et
just sealt poolt läksin. Ma ei osanud arvata, et nad sellisel kellaajal veel
metsatukas on (kell oli kusagil 11 kanti). Kui ma oleks teiselt poolt läinud,
siis oleks kindlasti paremaid kaadreid saanud ja lähemalt ka ;) Oleks on sama
hea, mis poleks ;)
Teolt tabatud
Ühe kitse tudula
Eile olin siis kavalam ja läksin ringiga,
aga ei midagi – sähh sulle loodusfotosid ;)
Ega iga päev ka siis pidu päev ei ole!
See eest nägin üleeile lisaks kitsedele ka
kahte töökat rähni. Kuulamise peale otsisin üles. Üks üritas käbiga sotte
selgeks saada, teine puuoksaga ;)
Töökas rähn number 1
ja teine töökas rähn...
Enam ei kannata vist plekki sirgeks tõmmata :D
Sealt tuli Virge... ;)
Laias laastus ongi kõik.
Tõmban otsad siis kokku...
Võiks veel viimase ergutuslause kirjutada ja
öelda kõigile üritajatele/unistajatele/lootjatele, et proovima peab. Ükskõik millega
ja milles...
Kui ei proovi, siis ei ole võimalik ka
teada, kas õnnestuksid.
Tänan
Teid kõikki, kes Te mulle kaasa elasite, mulle pöialt hoidisite ja minu
tegemisi jälgisite.
Ka kritiseerijaid – igasugune tagasiside
(nii negatiivne, kui ka positiivne) annab kritiseeritavale midagi.
Kriitika on asi, mida tuleb õppida taluma,
sellega arvestama ja teatud puhkudel ka järeldusi tegema. Mina olen õppinud. Rusikaga ma päris
rinnale taguda ei saa ja karjuda, et talun kõike ja igasugust kriitikat, aga nüüd
suudan negatiivses kriitikas näha ka selliseid pointe, millest ma enne blogi
kirjutamist isegi mõelda ei viitsinud ;) Sammuke jälle parema ja targema inimese suunas ;)
Kommenteerimisvõimalus lõppes koos selle
postituse kirjutamisega, samas jätan blogi “lahti” - kindlasti on keegi, kes
mõlgutab mõtteid üle lahe kolimisest ja äkki just tema vajab infot kuidas ja
mis ;)
Samamoodi on avalehel olemas minu e-mail,
kes soovi korral võivad kirjutada või kellel on probleeme palga kätte saamisega
;)
NB! Kriminaalasjade kohta oskan ka juba
ühteist nõu anda ;) Nende puhul varrukas 2 kogemust olemas.
Igatahes küsida tasub kõige kohta.
Kui oskan – aitan, kui ei oska – tunnistan,
et olen loll, aga luban areneda ;)
Lähen nüüd tagasi oma argiellu ja hakkan
elama ajajärkku, mida ma oodata ei osanud, aga mida võib tõesti kokku võtta
kahe sõnaga - drastiline muutus.
Kohtume uue pealkirja all - “Kuidas ma
perega Eesti tagasi kolin”
Pead püsti, hoidgem oma kalleid inimesi ja
ärgem unustagem öelda neid kolme väikest sõna ;)
Tänan, Teid, Sõbrad :)